Kokkupandav tool võib öelda, et see on kollektiivse disaini toode. Sest 2000-1500 eKr oli kokkupandava tooli põhivorm juba olemas. 19. sajandi lõpuks oli klapptool utilitaristide kujundus ja ilmusid mitmesugused erineva otstarbega istmed. Kokkupandavad toolid on samuti ammu sõjalise kasutusega ning neil peab olema sirgjooneline ja kompaktne välimus ning vastupidavus. Kui see hakkas näitama esteetikat, olid inimestel sellest mälestused. Kuid see polnud kunagi loodud ilusaks. Napoleoni tooli nimi fauteuil pärineb vanast prantsuse sõnast "faldstool", mis on juurdunud ladinakeelsest sõnast "auditorium". Varem tähendas kokkupandava tooli nimi väärikust ja õilsust ning see Napoleoni tool "fauteuil" on alati olnud juhi istme nimi. ja olemas. Kokkupandavate toolide (taburettide) uudsete ideede jaoks on üle maailma tuhandeid patente. Hejunxinmei mööblidisainerid, leiutajad ja tavalised käsitöölised panustavad oma energia istmete kujundamisse, pöörates suurt tähelepanu toolide kokkupandamisele, reguleerimisele ja mugavusele, kuid mitte kõik suurtes kogustes toodetud toolid ei sisalda peent disaini. Kokkupandavad ja kaasaskantavad tooted kasvavad iga päevaga ning tööstus toodab kõige väiksemaid ja kergemaid komponente, et ehitada kokkupandav mööbel, mis sobib iga ilma ja kliimaga. Erinevaid kokkupandavaid toole näevad inimesed igal pool telkimisel, rannas vaba aja veetmisel, spordiüritustel jne. See on tool, mis kohandub kõikide harjumuste ja vajadustega. Kokkupandavaid toole saab kasutada koolipinkides ja -toolides, kinodes ja teatrites... Põhiistme loomise põhieesmärk on pakkuda lühikest puhkust, mida saab kergesti kokku panna (ja ära panna). Kokkupandavad toolid on muutunud mööbli lahutamatuks osaks. Kõige moodsamad kokkupandavad toolid on loodud pärast palju sotsiaalset uurimist ja tehnilisi arutelusid: pärast tööstuslikku visualiseerimist (thonet) hakkas kokkupandavate toolide disain õitsema aastatel 1965–75 koos Saksa Bauhausi teooriaga.
